Aprilli viimasel nädalal, kui Eestis oli korraks võimalik nautida lumist vaatepilti, sõitsid Eesti rohekoordinaatorid Rootsi pealinna Stockholmi GSTC 2024 Stockholm (Global Sustainable Tourism Council – katuseorganisatsioon kestliku turismi arendamisel) konverentsile, mis toimus 24.-26. aprillil. Konverentsi eesmärk oli saada rohkelt erinevaid kogemusi ja inspiratsiooni edasiseks teekonnaks.
Konverents toimus erinevates muuseumides ja keskustes, kuid olid üksteisest lühikeste jalutuskäikude kaugusel. Konverentsi ajakava oli koostatud nii, et osalejatel jäi aega võrgustumiseks ja tutvuda muuseumitega.
Rootslased on väga külalislahked ja suurürituste korraldamine on neil veres. Avaüritust Circuses austas oma kohalolekuga Rootsi kroonprintsess Victoria, mis iseloomustab väga hästi Rootsi suhtumist kestlikku turismi.
Mõned mõtted ja ideed, mida Järvamaa turismispetsialist ja rohekoordinaator Tiina Lippant konverentsil kuuldu põhjal edastab:
Musta trühvli mõtteviis igasse kööki. Kui mõtlete oma prügikasti peale, siis mida seal kõige rohkem on? Esimene mõte pole kindlasti, et seal on puhas raha, aga nii see kahjuks on. Musta trühvli näide suunab selleni, et me kasutaks kõiki toiduaineid, ka kõige odavamat porgandit, nagu me kasutaks kallist ja haruldast trühvlit!
Adopteeri loom. Kes ei tahaks olla näiteks Sassi jaanalinnutalu ühe nandu või Wile farmi Hagridi ristivanem, kui oleks selline võimalus? See idee tuli jutuks ühel kogukonda kaasamise teemas ja tundub, et arvestades meie piirkonna loomaparkide (ja miks mitte ka piimakarja) rohkust, on võimalusi arvukalt.
Rohkem turiste ei ole alati parem. Saami mees Lennart Pitja, kes pakub väikestele gruppidele Saami elamusi, põhjendas, miks ta suuremaid gruppe vastu ei võta, sellega, et tema tegutseb ainult nii palju, kui on põhjapõtradele turvaline. Vastasel juhul – kui pole põhjapõtru, siis ei ole ka tema ettevõtet.
Turisti jaoks on väga oluline koht ise, kohalik kogukond ja loodus. Kuidas aga kõike kaasata nii, et ükski osapool ei kannataks ja oleks omavahel tasakaalus? Selleks võiks kohalik elanik olla ka muutus, teha väikseid samme, et hinnata kohalikku inimest, toitu ja ettevõtet, tunda oma kogukonda ja hoida looduskeskkonda. See oleks külalise jaoks kõige parem reklaam. Kui soovime, et klient saaks olla piirkonnas kauem kohal, peab olema koht huvitav ja turvaline, olgu see siis lapse, vanaema või koera jaoks.
“Kestlik” sõnana on saanud juba negatiivse kõla, sest paljudele tundub, et sellega kaasneb hulk reegleid, mida näpuga peab taga ajama. Samas ei tohiks me ära unustada, et meil on suur edumaa oma talupoja tarkusega – eestlane on olnud alati kokkuhoidlik, säästab vett, korjab munakoored kokku ja viib naabrinaisele, eelmise päeva keedetud kartulist teeb parimad praekartulid ja kustutab toast lahkudes tule. Seetõttu võib tihti juhtuda, et enamus nõutust on juba loomuldasa täidetud.
Aga me saame hakkama, kui jagame oma kogemusi ja õpime üksteiselt!
